|
Kuigi tänapäeva meditsiin on teinud edusamme parema tervise ja pikema eluea tagamisel, on inimkond siiani hädas krooniliste, tihti elustiiliga seonduvate haiguste, nagu vähi, südamehaiguste ja suhkrutõve ravimisega. Miljonid inimesed pöörduvad hädaga alternatiivmeditsiini poole.
Kuigi tänapäeva meditsiin on teinud suuri edusamme meie parema tervise ja pikema eluea tagamisel, on inimkond siiani hädas krooniliste, tihti elustiiliga seonduvate haiguste, näiteks vähi, südamehaiguste ja suhkurtõve ravimisel. Miljonid inimesed pöörduvad hädaga alternatiivmeditsiini poole, millel pole küll tunnustatud teaduslikku alust, kuid mis on sellest hoolimata muutunud maailmas äriks, kus liigub iga aasta ligi 50 miljardit dollarit.
Eelmisel nädalal Tallinnas käinud Briti teadusajakirjanik Toby Murcott kõneles üritustesarjas Café Scientifique suundumustest, kuidas meditsiinitööstus võib tulevikus pöörduda järjest rohkem alternatiivteraapia poole, lootes seal toimivaid fenomene ka tõsiteaduses rakendada.
Noor ja vana meditsiin
Murcott tõstatab lihtsa küsimuse: kuidas me teame, et kõik alternatiivmeditsiinina käsitletav on tegelikult mõttetus?
Teadusel põhinev meditsiin on inimkonna vanusega võrreldes üsna uus nähtus, ulatudes mitte kaugemale kui paarisaja aasta taha. Moodne ravimite testimise viis on napilt üle 60 aasta vana.
Alternatiivmeditsiini meetodeid on aga kasutatud lausa aastasadu ning idamaadest pärit nõelravi tuntakse vähemalt paar tuhat aastat.
Teaduslikus lähenemises on üheks tõestuse aluseks võrdlus, mille põhjal tehakse järeldusi. Alteratiivmeditsiini puhul on võrdluse kasutamine võimatu, sest iga ravitseja läheneb igale patsiendile individuaalselt.
“Alternatiivmeditsiini ei saa vaadelda kui ravimit,” rõhutab Murcott. “See on esimene asi mõistmaks, kuidas asi toimib. Kui me seda ravimina testime, siis ei saa teadus sealt kunagi vastuseid kätte.”
Murcott toob näiteks füsioteraapia, mida on samuti raske teadusreeglite järgi hinnata.
“Ravimi puhul on toimeaine ja toime alati samad, muuta saab vaid sissevõetavat annust,” ütleb Murcott. “Kuid füsioterapeut ravib nikastanud jalga väga erinevalt, tehes alguses õrnemaid harjutusi ja minnes hiljem üle raskematele. Ravi muutub vastavalt sellele, millises seisukorras patsient parasjagu on.”
Ravija ja patsiendi suhe
Samuti on ka psühhiaatrias väga raske jälgida, kas ravi ka tegelikult toimib.
“Ravim on alati anonüüm-ne,” märgib Murcott. “Selleks, et uurida füsioteraapia või psüh-hiaatria tõhusust, tuleb arvestada, et mõlemad on tugevalt seotud just ravitseja ja patsiendi vahelise suhtega. Järelikult on neid raviviise väga raske võrrelda näiteks ravimi omadustega. Samamoodi ei saa ka alternatiivmeditsiini kõrvale lükata lihtsalt sellepärast, et ta ei allu teaduse reeglitele.”
Tänapäeva alternatiivmeditsiini üks levinumaid vorme on homoöpaatia, kus inimesele antakse üliväike kogus mingit ravimit ning edasises ravis vähendatakse seda kogust nullilähedaseks, eesmärgiga samal ajal ravi hoopiski võimendada.
“Teadus on proovinud homoöpaatiaga kaasa minna, kuid kõik katsed on näidanud, et see meetod justkui ei tohiks töötada,” ütleb Murcott. “Ometi väidavad paljud inimesed, et see neid aitab. Võib-olla pole asi üldse mitte manustatavas ravimis, vaid selles, et homoöpaat suhtleb aktiivselt patsiendiga, mis omakorda tähendab, et ravitakse patsienti, mitte haigust. Inimene saab leevendust, mis parandab üldist enesetunnet. Seega kui kaks külmetunud inimest lähevad homoöpaadi juurde, siis ei pruugi nad sealt sugugi sama ravimiga tagasi tulla.
Boweni teraapia
Tähtis on ka homoöpaadi juurde mineku fakt ise. Homoöpaadis on seotud psühhiaatri ja füsioterapeudi oskused ning samas ka ravimi platseeboefekt.”
Murcott lisab, et teaduse silmis kuuluvad homoöpaatidega samasse kategooriasse nõelravitsejad, kes väidetavalt suudavad ravida raskeid liigesehaigusi, mille vastu võitlemisel on moodne meditsiin võimetu.
“Tegelikult ei väida ka nõelravitsejad, et nad inimese terveks teevad,” tähendab Murcott. “Küll aga väidavad nad, et võivad muuta olemise kergemaks. 60 protsenti nõelravi saanutest tunnistab, et see ei aidanud neil haigusest jagu saada, kuid ikkagi lasevad seda edasi teha. Seega ei lähe paljud inimesed mitte ainult valu ravima, vaid nad vajavad midagi peale selle.”
Murcotti sõnul on üks viimase aja alternatiivmeditsiini fenomene nn Boweni teraapia, kus näiteks lihasvalusid ja astmat ravitakse üliõrna kompimise ja massaazhiga.
“Biokeemikuna ütlen ma, et see on võimatu,” sõnab Murcott. “Kuid asi on väärt uurimist. Kui see asi tõesti töötab nii, et pole praegusele meditsiinile arusaadav, siis tähendab see, et ka ebateaduslikud tehnikad võivad tõesti inimesi aidata.
Ning kui selgub, et sellise kerge protseduuriga on võimalik lapsi säästa tugevatest ravimitest ja vabastada haigusest, siis on ju asi väärt, et selle uurimiseks miljoneid kulutataks. Suurem osa alternatiivmeditsiinist on tunnistatud ebateaduseks ja jaburuseks. Kuid Boweni teraapia edukus näitab ehk sedagi, et n-ö imeravitsejad on head indikaatorid, näitamaks kätte võimalusi, mis meditsiinis veel kasutamata on. Mis sest, et nad ka ise ei tea, kuidas see teraapia täpselt toimib.”
Meditsiin ja sotsiaalteadused
•• Toby Murcott (pildil) usub, et on tulemas ajajärk, kus meditsiinitööstus hakkab järjest rohkem koostööd tegema sotsiaalteadustega.
•• “Sotsioloogia ja psühholoogia võivadki olla imeravitsejate fenomenide lahenduseks,” märgib Murcott. “Moodne meditsiin on olnud küll väga edukas, antibiootikumid kaitsevad meid nakkushaiguste vastu ja keskmine iga pikeneb. Kuid tegelikult on meditsiin suutnud võidelda vaid ägedate haigustega, kus inimese kehasse on tunginud mõni bakter, millest on vaja lahti saada. Samas oleme ikka hädas südamehaiguste, suhkurtõve, põletike ja krooniliste haigustega. Tavameditsiinis ei proovitagi enam selliseid haigusi ravida, vaid üritatakse lihtsalt inimest elus hoida. Kuid just siin oleks alternatiivmeditsiinilt palju õppida.”
•• Murcott ennustab, et järgmisena muutubki teaduse ja meditsiini vahekorras ilmselt tõendite definitsioon, mille aluseks praegu on statistika ja numbrid.
•• “Aga miks ei võikski meditsiinilise tõestusena tuua lihtsalt selle, et inimene tunneb ennast paremini,” lisab Murcott. “Teadus ei suuda lähemate aastasadade jooksul ilmselt paljusid alternatiivmeditsiini nähtusi seletada, kuid see pole tähtis. Me kasutame juba praegu meditsiinis tehnikaid, mida me suurt seletada ei mõista. Näiteks anestesioloogias. Võib-olla ongi õigus neil, kes soovitavad asju mitte liiga teaduslikult vaadata, vaid vaadata parem, kuidas mingi nähtus toimib sootsiumis. Ning kui see toimib, siis võiks seda lihtsalt aksepteerida.”
Üritustesarja Café Scientifique veavad Briti Nõukogu Eestis ja Tartu Ülikooli AHHAA keskus.
Riho Laurisaar
EPL
|
