|
Kuri Kanada onu ja head kombed
Viimase aja küllap üks vihatumaid ettevõtlusvorme Eestis on kiirlaenud, mida rahvalikumas kõnepruugis lihtsalt liiakasuvõtmiseks nimetatakse. Harv pole ootus, et riik sellise tegevuse üldse ära keelaks. See pole turumajanduslikus õigusriigis eriti hea mõte. Kuid tõsi on, et õiguskorra puudused selles vallas on paljudele inimestele probleeme tekitanud. Seetõttu valmistaski justiitsministeerium seaduseelnõu, mis laenu andja ja võtja õigused ja kohustused rohkem tasakaalu viib.
Õiguslikult on kiirlaenude teema väga paljutahuline, kuid siin keskendun kolmele keerdküsimusele, mis avalikkuses enim tähelepanu pälvinud: a) kõrge intress, b) suur viiviseprotsent, c) probleemid osalise tagasimaksega.
Kiirlaenuandjad on pahandanud, et eelnõus pole kõiki reegleid täht-tähelt kirja pandud. Tõepoolest on osa mõisteid – nt „liigkasuvõtjalik” ja „äärmiselt ebasoodsad tingimused” – täpselt määratlemata jäänud. Selles pole midagi ebatavalist, õiguses on „määratlemata õigusmõiste” üsna levinud. Lihtsustatult öeldes tähendab see, et kuna elu on alati keerulisem, kui seadustega sätestada saab, siis jäetakse kohtule õigus tugineda vaidlust lahendades konkreetsetele asjaoludele. Muu hulgas peaks kohtute selline „mänguruum” panema laenuandjat oma teenuse üle järele mõtlema ja kaaluma, kas tasub riskida võimalusega, et lahendust tuleb otsida kohtus. Seega on kohatud ka juba kõlada jõudnud ähvardused, et vastutustundetud laenuvõtjad panevad kohtutele asjatu koormuse. Tublidel laenuandjatel on siin täpselt samasugune vastutus.
Kõrge intress
Praegu pole kohtul seaduslikku alust, mille põhjal otsustada, et mingi intressimäär on vastuolus heade kommetega. Edaspidi peab kohus kaaluma, kas intress on laenuandja kohustusega võrreldes tasakaalus. See tähendab, et kohus peab vaatama õigussuhet tervikuna, mitte üksikuid tingimusi. Laenuvõtjale ongi tähtis see, et suureneb kohtu roll ning laenuvõtja kohustused ja ülesanded kohtumenetluses muutuvad selgepiirilisemaks. Nii saavad enam kaitset majanduslikult kehvemal järjel laenuvõtjad, kes ei suuda endale kohtumenetluseks esindajat palgata.
Kui kohus otsustab, et leping on heade kommetega vastuolus, st tühine, peab laenuvõtja maksma seaduses ette nähtud miinimumintressi. Laenuandjal pole võimalik saada isegi mitte turu keskmist intressi, rääkimata mitu korda suuremast, vaid ta peab leppima miinimumintressiga. See peaks laenuandjaid distsiplineerima.
Tuleb rõhutada, et „intress” hõlmab siin kõiki tasusid, mis laenulepingus oma ebamõistliku suuruse tõttu tühiseks on osutunud. Nii saab vältida sageli rakendatavat skeemi, mille järgi laenuandja nõuab vormiliselt mitte intressi, vaid mitmesuguseid fikseeritud tasusid (nt lepingu sõlmimise tasu, andmete kontrollimise tasu jne).
Suur viiviseprotsent
Väga sageli lepitakse kiirlaenulepingu tüüptingimustes kokku suur viivis (nt 0,5% päevas ehk 180% aastas), mis võla kiiresti väga suureks kasvatab. Kiirlaenu eristab panga tarbimislaenust see, et esimene allub üldistele võlaõigusnormidele, teine aga on reguleeritud palju täpsemalt tarbijakrediidi sätetega. Piiriks on 200 eurot. Selle piiri kaotamine seaduses tähendab, et edaspidi on viivise suurus seadusega sätestatud: see on Euroopa Keskpanga kohaldatav intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Olgu mainitud, et vähemalt üks kiirlaenukontor nõuab juba praegu seadusest tulenevat viivist (11% aastas) – seega pole suur viivis selle ettevõtlusvormi juures sugugi möödapääsmatu.
Osaline tagasimakse
Tihti ei suuda tarbija tasuda kogu summat ja sooviks teha osalise makse. Praegu loeb laenuandja osalise makse korral esmajärjekorras tasutuks intressid (sh viivis), seejärel muud kulud ning alles siis laenu põhiosa. Sel moel kasvab laenusummalt arvestatud viivis edasi ning võlgnik ei jõua kunagi laenu põhisumma maksmiseni – tulemuseks on aastaid kestev laenuorjus. Muudatus tähendab seda, et kui laenuvõtja teeb osalise makse, siis vähendab ta sellega just põhisumma võlgnevust ja alles seejärel viivist. See peaks omakorda motiveerima ka võlgnikku julgemalt oma võlaga tegelema (nt maksegraafikut sõlmima), mitte selle eest põgenema.
Kokkuvõttes võib öelda, et seadusemuudatustega ei tehta kiirlaenuvõtjale erandit ega hakata neid – ühe laenukontori juhi otsekoheste sõnadega – poputama. Vastupidi: just kiirlaenude senine erandlikkus lõpeb ja neile kohaldatakse samu nõudeid, mis kehtivad pankade väljastatavatele laenudele. Need aga on palju tarbijasõbralikumad.
Indrek Niklus,
justiitsministeeriumi nõunik
NB! Kliki ka nendele artiklitele:
SMS-laenajad võivad peagi vaidlustada liigkõrge intressimakse - Teisipäev, August 12, 2008
Eestis levivad lotovõite lubavad SMS-petusõnumid - Neljapäev, Mai 15, 2008
Gräzin otsib kohtupretsedendi loomiseks SMS-laenu võlglast - Reede, Mai 09, 2008
Kiirlaenu võlg kasvab viie kuuga üheksa korda - Esmaspäev, Mai 05, 2008
|
