|
Ilmavaatleja Svea Randmaa ei mõista, miks veeohutusest räägitakse ikka vaid poole suuga, ehkki sel aastal on uppunud juba poolsada inimest.
REKLAAM
„Soojadel suvepäevadel veekogud lausa kutsuvad keha jahutama, ujuma või lihtsalt sulistama,” tõdes meditsiini õppinud ilmavaatleja. „Nii on viimase aja uudistes üha juttu veeõnnetuste arvu kasvust, süüdlaseks oma võimete ülehindamine, alkohol või lihtsalt hoolimatu suhtumine tervisehäiretesse: tundub et narkootikumide ja HI-viiruse kohta teatakse rohkem kui ohtudest veemõnude nautimisel, kus iga mõtlematu tegu võib maksta kellegi elu.”
Vette ei minda viuhti
Randmaa oli igati päri, et vägijookidest soe pea ja vesi ei passi kokku, ka pärast mõnd kerget snabilivopskit on karastav kümblus kurjast, aga alati ei pruugi uppumist põhjustada vetteminekule eelnenud purjutamine.
„Kui paljud üldse hoolivad ammu tuntud lihtsast tõest, et ujuma ei tohi mingil juhul minna sportimisest, tööst või päevitamisest kuuma higise kehaga, enne peab ennast maha jahutama,” märkis Randmaa. „Sellele ei mõelda, vaid minnakse viuhti kohe vette, aga mis võib olla selle tagajärg ...”
Tagajärg on see, et järsku jahedamasse keskkonda sattudes veresooned ahenevad, rõhk arterites tõuseb ja kõige selle tulemusena saab vettekaranu rabanduse.
Selle elementaarse tarkuse eiramisel pole vahet, kas inimene läheb vette pärast karskusseltsi pingpongiturniiri või viskavad ta jõe, järve või tiigi voogudesse sõbrad, kelle jalad veekogu kaldal seltsis viinaviskamise järel veel natukegi kannavad.
Jahutamiseks leige vesi
Randmaa hoiatas, et vette ei maksa tikkuda kohe pärast söögilauast tõusmist, ent samuti tööst või sportimisest roidunult.
Ujumisest või muidu vees sulistamisest ei maksa mõelda neilgi, kel vihavimm südames, kes muidu pahuras tujus või kes äsja tõusnud tõvevoodist.
Tervisest hooliv tuleb olla karastamisel või keha lihtsal jahutamiselgi.
Nii nagu arukas harjutab ennast talisuplejaks saamisel külma veega tasapisi, mitte ei karga südatalvel jääauku ilma igasuguse ettevalmistuseta, tuleb talitada suvelgi.
Keegi mõistlik ei kalla ennast palaval päeval üle jäise allikaveega, veel vähem kastab ta kedagi ootamatult voolikust külma veega.
Nii kummaline kui see ei kõla, valatakse ennast jahutamiseks üle leige veega, elatanud inimestele võib seegi olla liiast ning neile mõjub kõige paremini keha pühkimine niiske rätikuga.
„Kuuma nahaga vette karata pole kellegi tark tegu, aga praegu on jumal selle võimaluse välistanud, sest Pärnu lahes on vesi teatavasti väga soe,” tõdes kardioloog Jaan Lemendik, Pärnu perearstikeskuse juhataja. „Minu arust on kõige suurem kuritegu, kui randa minnakse väikeste lastega – vaat seda ei tohi teha, seal nad kuumenevad üle.”
Täiskasvanutele pani Lemen-dik südamele, et kunagi ei ole arukas vette tormata, sest ei meri, järv ja jõgi kao kusagile. Küll võib see juhtuda arutu suplejaga.
„Ütlen oma haigetele harilikult nii, et kui lähete merre ja vesi on tavaline suvesoe, mitte nagu praegu, siis minge rahulikult, tehke käed märjaks, visake vett näkku, rindkerele, kaelale, õlgadele ja alles siis tehke ennast üleni märjaks,” rääkis tohter. „Ärge jookske pauhti vette.”
Riie olgu õhuke
Arvamist, nagu oleksid palavad suvepäevad kõige ohtlikumad kroonilisi haigusi põdevatele inimestele, ei pidanud Lemendik õigeks. Pigem on vastupidi, sest oma haigusest teadlikud ei kipu eluviisi ja tavasid kuumaga muutma.
Selleks, et me kõik võiksime suvest rõõmu tunda, tuletas Lemendik meelde paari kõige elementaarsemat tõde: ära mine kuuma päikese kätte peakatteta, kanna õhukesi rõivaid, viibi õhutatud ruumis või varjulises kohas, päevita hommikul ainult kella üheteistkümneni ja õhtupoolikul pärast kella nelja.
„Jahutamiseks soovitan juua jahutatud mineraalvett: see jahutab organismi ja katab organismi mikroelementde vajaduse,” sõnas südamearst.
Urmas Hännile
Pärnu Postimees
|
